Viimased nädalad olen pürginud loobuda. Anda ära, loobuda erinevatest asjadest. Riietest mida ma ei kasuta, internetis istumise kombest, viitsimatusest, kehakaalust, korralagedusest. Asjadest loobumine tundub olevat kerge, vaatan aga riiuli läbi ja sorteerin välja asjad mida ma ei vaja ja panen eraldi. Laiskusest loobumine on ka üllatavalt lihtne olnud, vaatan-loen oma uudised ja netilehed läbi ja kui taban end mõttelt et midagi uut ei ole siis tõusen püsti ja tegelen millegiga. Koristan, triigin või pesen kööki. Aga kaalust alla ma ei ole saanud, kuigi olen söönud napimalt. Veelgi peaks millestki loobuma – aga tundub et keha hoiab endast kinni.
Aga miks ma pole valmis loobuma söögist? Et mõtegi millegi loobumisest tekitab kurbuse ja enesehaletsuse? Kui ma kaalu jälgin siis alati purjetan sama kari otsa, selle asemel et loobuda millestki ma toon asemele hunniku midagi muud, kuigi tervislikku aga siiski midagi ülemäärast. Ma ei suuda ära jätta õhtusi võileibu aga võtan neile lisaks kaalika ja porgandi või hoopiski klaasi keefiri. Ja keeran oma kõhu nässu millegi ekstra imeliku asjaga (eilne kalamarjaõgimine näiteks) ja siis parandan ma oma vaevavat kõhtu millegi teise söögiga. Ja ometi suudan ma olla söömata vajaduse korral, ilma suuremat nälga tundmata, miks ma siis vajan õhtust nosimist ja söömist? Mis ma sellega saavutan, ja miks ma ei suuda sellest loobuda?
Categories: Lihtsalt juttu
Räägin siis ka minagi – Helsingi kesklinna kortermajas käib prügimajandus järgmiselt:
Meil on kraanikausi all prügisahtel, kui välja tõmbad siis tuleb riiul kuhu on pandud kaks väiksemat ja üks suurem ämber. Ühes väikses on tavaline prügi, teises on kompostjäätmed. Kompostjäätmete kastis on kogujaks paberkott mida saab osta absoluutselt igast toidupoest. Kolmandasse ja kõige suuremasse kasti korjan pudelid/õllepurgid ja tühjad klaaspurgid ja plekktopsid. Kompost- ehk biojäätmetesse tohib panna kõik toidujäätmed ja toa- ja lõikelilled Lisaks tohib sinna panna väikeses koguses pappi, kuivaineks. Näiteks munakarbid ja vetsupaberirullid v6ib tükkideks rebida ja komposti panna. Ma rebingi päris paljud papist pakendid sinna puruks, siis ei hakka kompost vettima ega haisema. Kompostikarbi põhjas on mul ainuke ajaleht mis koju käib – Kirkko ja kaupunki. Seda keegi ei loe (koju tuleb kõikidele evlut kiriku liikmetele) aga komposti l6hna ja niiskust endasse koguma on just sobiv. Paberi ja ajalehtede jaoks oli mul enne esikus kapis üks paberkott (selline millega toitu poest saab tuua) kuhu korjasin uksest tulnud reklaami (meil tuleb post ukse postiluugist). Kuna mul sai paberiveost küllalt siis installeerisin uksele sildi “Ei mainoksia” ja nüüd tuleb ainult tellitud posti ja need jagan sinna-tänna mööda korterit laiali. Arved kapiservale, ajakirjad oma lauale jne. Korra nädalas kui suur koristuspäev tuleb siis korjan need sealt siis kokku ja kõik muu prügi ka misiganes kodust leidub. Ja siis prügi viima!
Meie kortermaja taga on ka lukustatud prügimaja. Seal on eraldi kastid paberi jaoks, komposti jaoks, purkide jaoks (piima, ja muud tetrapakendid), papi jaoks ja muidugi ka tavaprügile. Sinna ma viin sodi alati kui sodi viimise tuju on. Pandiga pudelid viin poodi tagasi siis kui poodi lähen. Alko pudelid mida saab ainolt Alkode juurde viia (st kõik muud peale tavaliste õllepudelite ja -purkide) pole minu jaoks mure sest kodulähedane S-Market ongi kohe Alko kõrval. Sellega saan siis suurema osa prügist tavaliste rutiinidega ja lihtsalt lahti. Järgi jääb natuke keerulisem prügi.
Tühjad klaaspurgid ja muu klaasistaffi mis pandiga pole viin paari kvartali kaugusele klaasikogumistünnidesse. Metalli viin hoopis teises suunas paari kvartali kaugusele tünni. Kui viitsin. Eriti mul metalli ei tule niiet tavaliselt viskan purgikaaned niisama seguprahi sekka, kui metallist potsikuid tuleb siis kogun eraldi ja viin kui sinna kanti asja on. Niiet klaasi- ja metalliprügi majandan siis kui see kolmas prügikast hakkab ruumi võtma. Umbes korra kuus viin.
Mis siis üle jääb? Patareid? need on mul kotikeses ja siis nii korra aastas viin kuhugi. Kuhu juhtub, kaubanduskeskuste juures on kohad kuhu saab viia. Kasutatud riided-kingad annan ämmale, see ärib kirbuturul maha. Kui ei viitsi ämmale viia siis viin UFFi kasti. Katkised viskan minema. Vana mööbli oleme viinud taaskasutuskeskusesse. Sinna viisin ka tohutult kasutuskõlblikku kraami kui mehega kokku kolisime ja kõike asju topelt oli. Telekas kui katki läks siis viisime linna jäätmetekäsitluskeskusesse, nagu ka poolikud värvipotsikud ja remondist üle jäänud kraami. Neid sai sinna tasuta anda. Midagi muud olen sinna veel viinud aga praegu ei tule meelde.
Sebimist ja viitsimist muidugi see prügimajandus vajab aga näiteks toidujäätmete eraldi kogumine on väga mõttekas ja praktiline kasvõi selle pärast et siis ei hakka prügi köögis haisema. Ilmselt selle pärast et kuivend imeb lõhna ja niiskuse enda sisse. Ainuke mida oma prügimajanduses peaksin parandama oleks see tetrapakendite eraldi prügitamine, nüüd on asi jäänud viitsimise ja ruumipuuduse taha. Eestis toimuv kõlab osaliselt absurdselt (piimakilede pesemine?) ja osaliselt vingumise/viitsimatuse moodi. Küsimus on ka muidugi kas prügimäed on valmis näiteks kogu Eesti komposti vastu võtmiseks, näiteks Helsingi linna alal osa kompostjäätemetest läheb tavalisele prügimäele sest k6ike ei suudeta ära käsitleda. Aga kokku kogutakse ikkagi selle pärast et juurutada inimestele sisse harjumust seda eraldi koguda. Üleüldiselt proovin endale mingit üleliigset kraami mitte hankida, ja võimalikult vähe prügi toota.
Ah jaa, selle unustasin veel mainida et vanad tabletid-rohud viin apteeki.
Categories: Eesti keeles · Elu
